Olen oma lapsepõlve kodus. Põltsamaal.
Olemine on mõnus vaatamata nirule, st väga ligasele ilmale, ahjud on korralikult köetud ja pliidi soemüür ehk truup nagu vanaema ütles, eeskujulikult soe. See on mu suure osa elust lemmikkoht, mis kiirgab turvalisust ja rahu, andestab kõik ja lepitab kõigega.
Ja mina, kes ma täna olen käinud läbi lapsepõlve, istunud sellest veelgi eelajaloolisemalt juturongil koos oma isaga, kelle lugude kaudu olen osa saanud vana-vana-vanaisa elust ja kõigest elust, ma olen rahul, täitunud rahuga ja tänulikkusega sellest, et see koht on alles, võin siin pliiti kütta ja liha kõrvetada…
Mida ka ei ütleks mõistus, meel ja süda on ikkagi sellel arvamisel, et sellised kohtumised on kuldaväärt. Saabuda täiesti teisest ilmast, kiiruse ja külluse keskelt siia, kaunis kehvakese olme ja poolpiduse majapidamise manu- see on täiesti võrratu ümberkehastumine, võib isegi öelda peaaegu teleporteerumine teise dimensiooni, sinna, kus kõik käib omamoodi ja püsib täiesti teistel alustel.
Millistel siis?
Sellistel, kus lehed on õigel ajal jäänud riisumata ja seda tehakse veidral momendil- kesk õrna vihmasabinat. Lehed on märjad, rasked, neid on tülikas riisuda ja kange kiusatus on jätta see asi sinnapaika. Aga südametunnistus ei luba, kõigil naabritel on oma kord loodud ja leheräbu tänavalt likvideeritud.
Ja sellistel, kus kõigis ahjudes lõõmab tuli, kuid sellele vaatamata on toas ikka kõle ja niiske. Pikkamööda taganeb rõskus ja annab maad meeldivale kuivale hõõguvale õhule , seda ei saa kuidagi segi ajada koduse radiaatorisoojaga…
Või sellistel, kus kohalikku poodi minnes tuletab kunagine tuttav kassas su nime pingutusteta meelde ja ütleb hüvasti jättes: tule jälle kullake, nii tore oli sind näha…
Pluss pliidil soojendatud veega tehtud tee. Punane. Must. Maitsev.
Võrratu hetk. Tükike elu… kas või mis…
Aitäh kõikidele osalistele, kes on mõtte, tähelepanu, teoga osalenud selle paradiisliku hetke loomisel, nende koduste seinte ja põrandate ehitamistel, rääkimata lugudest mis siin seinte vahel on räägitud, lauludest-tantsudest, kõigist läbielatud tunneteist ja elust, elust, elust.
Aitäh, minu armas mina. Ja kõik minu elu kaasloojad, kaasosalised.
