Ehkki ennast on lapsepõlve tagasi vaadates raske hinnata, on mul siiski tunne, et ma olin üsna
isepäine ja oma tahtmist täis põngerjas. Kuidagi aga õnnestus mul oma ninatarkus, nagu ema seda hellitavalt kutsus, ümbritseva eluga ühte häälde seada. Nii leidsin ma ikka enamasti mõistmist ja isegi heakskiitu, kui midagi ette võtsin või algatasin.
Segasemad ajad oma tahtmise ja saamistega algasid umbes kaheteistaastasena, kui suure tõenäosusega olin jõudnud õitsvasse puberteedi-ikka. Väljendus see õitsemine muidugi enneolematult suure vabaduseihaga ja sooviga teha, käituda ja reageerida nii nagu mulle just pähe tuli.
Ema on mu elus olnud üks kõige sallivamaid inimesi, keda olen kohanud. Seda eriti oma lähedaste suhtes. Siiani imetlen tema rahulikku meelt, kui tegemist oli närvilises olukorras kiirete otsuste või „pröökavate“ inimestega. Ühel korral aga juhtus nii, et tõenäoliselt oli ema kogu oma meelekindluse ja rahutagavarad juba ära kulutanud ja see oli otsas mis otsas.
Olime Põltsamaal, külas isa vanematel. Ma olin juba toas olles päris turtsakalt käitunud- keeldunud söögist ja vestlusest ning üksinda õue läinud. Ema tuli mulle varsti järgi, et uurida, kas minu nigelal meeleolul on ka mingi tõsisem põhjus või torisen niisama. Ma ei mäleta täpselt, mida ta minult küsis, aga see ajas mind kangesti vihaseks ja ma purtsatasin vastuseks midagi üsna ebaviisakat ja provotseerivat. Ema tegi selle peale „hoiatuslasu“, nagu tal ikka kombeks oli öeldes: võta kohe oma sõnad tagasi! (ja mitte kunagi ei järgnenud, aga ma alati mõtlesin neile õhus olevatele sõnadele: „…või muidu!“)
Mina aga ainult naersin selle peale, küllap õige ülbelt… siis võttis ema järsku kätte ja hakkas suure hooga minu poole jooksma, endal silmis hirmuäratav vihane pilk. Tõmbasin sügavalt hinge ja lidusin nagu jalad võtsid tal eest ära. Algul tegime paar tiiru ümber muruplatsi, kus kasvasid põõsad ja lilled ning mille keskel oli bassein. Tänasel päeval arvan, et nii toretsev nimetus oli sellele väiksele veesilmale küll mingis suurilmlikus uimas antud, kuid nii me seda toona kutsusime.
Ema jooksis suurepärases tempos ja oli iga hetk mind kätte saamas, kui sain äkki aru, et liiga kaua niimoodi mööda avarat õue ringi traavida on väga väsitav ja hakkasin tegema väikseid kiireid ringe ümber basseini. Ema muidugi püsis mul kogu aeg pahaendeliselt kannul. Mäletan, et mingil hetkel hakkasin tunnetama, et tegelikult jõuan mina rohkem joosta ja ma kohe pidin teda natuke narrima selle eest, et ta nii tobedasse võistlusesse asus. Tegin, nagu ei jaksaks ma joosta ja lasin ta üsna lähedale, siis spurtisin ja kadusin jälle turvalisse kaugusesse. Tiirutasime niimoodi ümber basseinikese ja mulle hakkas see tunduma ühe minu lemmikraamatu moodi naljana- Karlssoni tagaajamine preili Soku poolt.
Lõpuks ema väsis ja hakkas ootamatult naerma. Ta naeris pööraselt, luksudes ja silmi pisaratest pühkides. Olin natuke ehmunud, kas ehk ikkagi ema ei nutnud? Aga ei, ta oli täiesti välja jooksnud oma vihasest olekust ja ehk tundis end nagu preili Sokkki reipana pärast sellist treeningut…
Hoi-hoi, ütleks selle peale Katuse Karlsson, ja nii ütlen minagi.
