top of page

Sõltumiste aegu

Writer's picture: Liina KolkLiina Kolk

Tänane kohtumine „vana armsa grupiõega“ oli rikastav. Vestlesime paljust, kõige rohkem jäi mõtteisse ringi uitama jagatud mõtted sõltumistest ja nende mõjust meie elus. Annan endale aru, et suure osa oma elust olen olnud millegi või kellegi sõltuvuses. Kooli ajal sõbrannade (õigemini rivaalide eemaletõrjumiste, enda esiletõstmiste ja muu säärase tegevusega hõivatud), pärast kooli peigmeeste (paremad ja kehvemad, kes neid kõiki mäletab!) ja hiljem oma elukaaslase ning meie elu virr-varriga seonduva küljes rippes.


Kõige enam on minu elu mõjutanud kaks suurt sõltuvust. Esmalt mu kokkukasvanud suhe lapsepõlvesõbrannaga. Meie suhe algas koos esimeste mälestustega ning päädis pisut rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem. Suhte lõpp, mis oli ühtlasi mu uue, sõltuvustevabama elu algus, oli valus. Seda petetud tunnet, üksildust ja enese lõpmatut püüdlikku õigeksmõistmist ei tahaks enam kunagi kogeda. Olen põhjalikult arutanud mitme kaaslasega lahkuminekute üle ning usun, et seekord elasin minagi läbi lahutuse, mis sest et mitte abikaasa, vaid sõbarannaga. Nüüd, aastaid hiljem mõistan suure selgusega- kuni kestis meie suur ja kuum sõltuvus-sõprus, ei saanud mu abielu õieti mingit võimalust oma tähendust näidata. Sest alati oli esikohal mu hoolimine, mu usaldus, mu turvatunne seoses sõbraga… olen tänulik, et praegu kasvan oma mehele ja meie ühisele elule lähemale vaikse kuid kindlameelse sammuga.


Teine suur sõltuvus minu elus on olnud minu armastatud Töö. Seegi „ihaluse“ objekt sättis mu argipäevas koha sisse üsna märkamatult- ühel hetkel lihtsalt oli see peaaegu kõige tähtsam asi: olla vormis, olla valmis, olla olemas. Ja aina teel. Lihtsamatest enesepetmistest (teen nii olulist asja, saan nii paljusid aidata!) keeruliste ja mitmekihiliste petuskeemideni (ma annan oma osa pere eelarvesse, ma õigustan oma olemasolemist, ma teostan ennast ja annan teistele võimalust eneseteostuseks) välja, kusjuures aastaid valutanud hinge pole ükski neist „pesupulbrireklaamidest“ puhtaks pesnud.


Kus olen täna? Kas oma õitsva aasa serval? Võib-olla polegi seda aasa? Raske on tunnistada oma selgelt nägemise võimalikkust, kui üks osa minust igatseks ikka veel olla kergemeelne (ja –keelne) tüdruk, kes naerab siis, kui valus on ja saab asjadega ikka õigeks ajaks toime. Mis juhtub, kui loobun oma täiuslikkuse püüdest? Olles tava-tavaline, pisut luitunud värvi ja väljakasvanud juustega, lihtsates teksades ja mitte sugugi maitsekuse järgi õhkavas riides- kas olen siis Vaba? Vaba sõltuvuse painest? Või kummitab siis kinnisidee tõusta oma „tegelikule tasemele“ ja loobuda mugavusse sumbunud rahulikust olemisest?


Ei teagi.


Üks on aga selge- praegu proovin loobuda edasilükkamise sõltuvusest, endale etteheitmise sõltuvusest, rahulolematuse sõltuvusest… ja leida viis, kuidas seda mitte asendada uue „vajadusega“- vaid jääda vabaks ja loomulikuks. Sõltumatuks!



bottom of page